Nüüd ongi lainetus
Vägev ja tugev
Mere ja õhuvee
Tuule ja taeva
Ülevil lennates
Süda taob kurgus
Lööb soola
Suhu ju silmi
Lainetus ülepea
Sinikõrgusse kaob
Näkku ja avarusse
Ikka ja jälle
Lennata kanduda
Sinna, kus silmapiir
Veemasside taga
”
On tore, on soe
On taevapilveõhku
Ja, külmamerevett
Kive ja ajatut eluliivamälu
On kinnikasvanud kett
On naudingurõõmu ja heledat sära
Sumepimetumedat väikesadama kära
On öökuuvaikuse valgus ja Sina
Jahe hommikuudu, lõhnavalt erk
On mereliivalaul ja ka mina
On meil aega – rohkemgi ehk
Oli peaaegu moondunut
Oli lausa arusaamatut lärmi
Talvevaikust lõhkuvat kära
Loomade-lindude meelehärmi
Oli kaugemal isegi nuttu
Oli vajadus pugeda peitu ja ruttu
Kuid, peaaegu pimesi tajud
Ei, ma ei eksi!
On mereõnnelõhn
On tuulevaikus
On täiesti kindel, et …
T.T. ´2019.
”
Silmad on kurvad
Isegi hirmuga
Väsinud tühjad
Murduva pilguga
Kirjas neis eelnenu
Kirjas neis olnu
Kirjas neis näha
Mis juba on tulnu
On kuma On kuulda On tunda
On lugeda, mis
Kord kunagi tuleb
Kuhugi kulgeb kedagi vajab
Põhjani lõõmab
Kaob ja kajab
Kajab ja kajab
Silmad on kuumad
Elusat vajab
Silmad on tummad
Pisaraid vihmana sajab
Sajab
Sajab
Ja
Kajab
”
Uneleda
Nähtamatut näha
Tasase häälega, vaikselt
Kõiki neid muinasjutte
Salaasju teada on mõnu
Joonistada hoopis
Kirjutamata reegleid
Kuulda kõvasti
Ütlemata kõmu
Tunda heli ja häält
Kui sosistad sõnu
”
Sa teed
Teed kõvemaks mind
Sa ütled
Teed julgemaks mind
Sa tahad
Teed ahnemaks mind
Sa tuled
Teed paremaks mind
Sa muudad
Teed kõrgemaks mind
Ma loodan
Tuulehoog
Armastab Sind