Ultima Thule “Jälgede..” plaat läheb väga korda. Siin on, mida seedida! “Rüperaal” on üks parimaid lugusid! Meenutab algusaja Thulet, lisandunud on Rullierikõla, teistsugune ja kaasaegne jazzrockrap-likkus. “Võitluslaul” on väga hea, “Jälgede..” , “..agiteerin..” väga head. Aga Kalle Vilpuu pala on eri maailmast! Näitab uut teed UT-le? Võtab kokku, on helge ja kandev. Millega oleks, minu arvates, plaadi võinud lõpetada. Kas üldse laulusõnu? Teise kitarri soolo teksti asemel? Instrumentaallugu, kus kõik on niikuinii selge. Kui ja kas kunstnik/kunstiõpetaja T.T. tohib üldse õpetada? Vilpuu loo sõnad ON KOGU PLAADI MOTO, mis oleks võinud alguses luuletusena loetud olla. Näiteks, —-, ja siis muusika täiega! Tajun maailma-ansamblite hõnge, mis pole paha. Muidugi Led Zeppelin- 4, Arena-Contagion, Robert Plant- Mighty Rearranger, Porcupine Tree- Arriving Somewhere. Aegu tagasi oli UT erikõla äratuntavam. Huvitav oleks teada, kas ja kus tunneks mõne teise rahva rockmuusika asjatundjad ära, et raadios mängib UT. Kandes muusika üle kunsti meenub kunstiteaduste doktor Ants Juske kirjutöö kusagil, et tõeliselt tasemel pilt peaks olema selline, mille vaataja tunneb ära ja seostab autoriga 100 meetri pealt. Näiteks Enn Põldroos, Evald Okas v. Salvador Dali. Mulle on Thule mõjunud nii, et üht otsapidi nagu Led Zeppelin oma metsiku ja tundliku energiaga ja teistpidi nagu King Crimson oma distsiplineeritud loomelaadiga.
UT 2010. plaadi helireźii on tõesti mahlakas ja paigas! Suur kiitus! Visuaalne kujundus ei ole, kahjuks, helipildiga üldse võrreldav, ega seoses. Põhjendan. Minu arvates on UT sõnum eelkõige PUHAS. Mitte rasvase sõrmejälje tähendusega. Eeldan, et UT pillimeestele ei meeldi sõrmejälgi täis pillid. Mõtisklesin plaadikujunduste üle, mis maailmakuulsad, selged, minimalistlikud ja adekvaatsed. Näit. Pink Floyd-Dark Side.., King Crimson-Discipline ja ka UT pruuni kujundusega plaat, kus põdrad ja muud loomad kaljujoonistena. Mõtisklesin veel ja leidsin looduseomnibussi 2010. a. parimatest fotodest üraski motiivi puukoore all. Väga köitev ja palju tähendusi võimaldav muster! Inimene ka ju nagu ürask, kes muudkui järab ja jälgi jätab.
Kas kuulen õigesti, et Riho ja Toomas laulavad mõnes loos koos? Mitmed “õpetavad-korralekutsuvad” lauluteksid, kus laulja korraks ise ka möönab, et kas tohib ikka jumala positsiooni võtta, on justkui kaugenenud ajast. Küll vaikselt, kuid ei taha olla enam ühiskonnakriitik. Euroliitika teeb üheülbaseks? Mina tajun, et UT oli selgemalt üks hingamine siis, kui olid lood “kassitapp”, “rahvuslinnuksraisakull”, “pastoraal”,st. minimalistlikum laad. Oli võitluste ja kasvamiste aeg ning UT sõnum kajas hinges vastu. Mõelda, kui erinev on ansambel olnud, kui trummide taga olid Ahelik v. Jõgioja, või kui kitarri mängis Kobrin, laulsid Silvi Vrait ja T. Mägi. Kui teistmoodi on lood pruuni kujundusega plaadil!
“Jälgede..” Ultima on ikka vormis ja BIGENGINE töötab, kuid kuulen veenvalt pillimeeste omi asju. Või seda, mida tahan kuulda? Palun luba väljenduda naiivselt, teemat lähemalt tundamata, kuid ka plaadi avalugu pole justkui ansamblilugu, vaid sooloplaadi oma. Tundub, et muusikute angst hakkab uusi jahimaid vajama? Lõpuks tuli pähe tuum, mis on mõttekäike tegelikult aastaid juhtinud ja järelikult nii enesestmõistetav, et algul ei mainigi. Laulusõnad on ju UT energia teine poolus! Jüri Leesmenti, Villu Kanguri, Ott Arderi ja mitme teise luuletaja sõnaselgus on nö driving force olnud kogu aeg. Kumb on enne, kas muusika või sõnad? Või üks käivitab teise? On midagi olulist, mis ei ole muutunud. Tung, torm ja iha aru saada, pole kuhugi vaibunud.
Austusega ja siiralt pillimehi tervitades ning edu soovides,
Tõnu Talve, Laulasmaa Kooli õpetaja ja kunstnik.
P.S. Mõningaid UT laule röögin kodus kõva, aga kahjuks koleda häälega kaasa ja aina hingan. Please, do not send me packing. (-: