Kunstiajalugu luges lavakas Olga Kaljundi, kelle omakeel oli vene keel. Aga luges muidugi eesti keeles. Tal olid mõned keelenüansid ja kerge aktsent, mis tegid loengud eriti nauditavaks. Kuigi loengud olid sisukad nagunii.
Kui pildil oli väike ingel, oli see Kaljundi suus “puttoke”. Mispeale saigi õppejõud hüüdnimeks paavst ja puttoke.
Tõnu kinkis mulle pildi paavstist ja volüümikast daamist. Seeriast elutants. (Muide ka Jürgen Roostel ja Doris Kareval on elutantsude luuleraamat – suurepärane teos.)
Olin tänulik, aga segaduses, kuhu teos paigutada. Väikses ateljeekorteris on seinad pilte täis. Ja valdavalt on need pildid pisut teises stiilis. Suuri maale õigupoolest pole.
Tol ajal oli meie vaeste kirjanike maja keldris raamatukogu Kapsad. Seal oli ka peen ja ilus burzhuikaahi, ruum enamasti kuiv ja soe. Küsisin Tõnult kas võin pildi raamatukokku panna ja Tõnu polnud vastu. Kapsastes elas pilt siis mõnda aega oma elu ja vaatajaid jagus.
Siis ajad muutusid, Kapsad koliti tühjaks, sest raamatukokku tuli keraamikaateljee.
Jälle polnud pildile õiget kohta.
Viisin maali puudekeldrisse. Kuivade küttepuude vahel oli kuiv.
Aga sügisel tuli puukelder puid täis panna ja maal kolis tööriistaruumi, mis on vana pesuköök, kus oli samuti sees vana ahi.
Mõtlesin vaikselt, et seal vaatab pilti ainult sell, kes tööriistu võtab või paneb, kas parajasti Erko või Marko ja ehk leiaks paavstile ja daamile uue kohta.
Helistasin Käsmu Meremuuseumi ja sain loa pilt sinna viia. Lootsin, et sattub püsiekspositsiooni. Kuigi mis pistmist aktil ja paavstil merega.
Tõstsin maali Opelisse, kärutasin Käsmu. Las paavst ja puttoke rändavad.
Parkisin muuseumi ette. Käsmus vihma tibutas. Vaatasin, et pilt kaenlasse ei mahu. Tõstsin paavsti ja palja naise pea kohale ja lippasin muuseumiukseni. Võeti lahkelt vastu ja ma panin mõttes teema kõrvale. Tundsin, et saatsin paavsti ja palja naise kenasse kohta ilusti koos aega veetma.
Tõnul oli pilti vaja näitusele ja läks Käsmu järele.
Meremuuseum on vanas piirivalvekordonis. Laoruumi lagi oli läbi tilkund. paavst oli koos palja puttokesega sattunud vihma käest räästa alla.
Tõnu vaatas pilti ja oli nõutu.
Lohutasin, et Edvard Munch tegi oma piltidele hobusearstimist ja viis õue vihma kätte, et loodus pildi maalimisele kaasa aitaks. Aga tundsin isegi, et see oli vilets ja ebaadekvaatne lohutus.
Ja siin need paavst ja ta pruut – ehk elu – pärast raskeid katsumusi lõpuks on.
Aga kes teab, kas nende rännakud lõppenud ongi.