Kunstnik Tõnu Talve on kohutavalt edev. Olen enne ka edevaid kunstnikke näinud, aga Tõnu ratsutab neist uhkelt üle.
Samas jään Kaupmehe tänava kreperiis kahtlema-mõtlema, et äkki ta edevus ongi õigustatud. Sest piltides on ilge energia sees. Olgu siis pildil paljas naine (neid on Tõnu viimasel ajal jahtinud) või näiteks lennujaam, mis ilmselt Tõnule raha annab, et ta ontlikult lennukeid maaliks.
Tõnu ei tea täpselt, kes on ta vanemad. Ta jäeti sünnitusmajja maha uusi vanamaid ootama. Ta küll aimab, et vanemad on ühed eesti kunstnikud, aga pole iial asja klaariks ajanud.
Minu meelest on ta ühekorraga põhimõttekindel ja samas vastuolusid täis (see teebki muidugi inimese huvitavaks). Aus ja truu mees on siiski oma erinevaid naisi petnud. Siiralt kunstile pühendunu on ikkagi keppinud ka mõnel korral oma modelle. Kuigi on rohkem kunsti peale väljas.
Vaatan Kaupmehe tänava kreperiis koolivend Tõnu maale. Mis need kunstiloolilset väärt on võin ma sama vähe öelda, kui ütlesid need, kes Van Gogh’i eluajal ta maale vaatasid. Mis nad ütlesid? Eks, et „need pole väärt mitte midagi!“ No täna on see Vannkook kõige kallimaks maalikunstnikuks hinnatud maailmas. Eks asjad ole kummalised.
Nojah, kord Tõnu kinkis mulle ühe maali. Ja siis ma lasin selle meie keldrist minema viia. Räbal oleks ka, kui ühel hetkel tuleks välja, et olen koolivennal lasknud endale kinkida mõned miljonid. Ma kohe kardan sellist asja. Parem olen kerjus edasi.
Aga asjad käivad elus üles-alla. Tõnu klassivennas Raul Kurvits (kirjutan meelega ta nime vanal, kooliaegsel moel), on olnud vähemalt Eestis ilge staar ja siis jälle justkui paaria nigu Juhan Liiv. Pakun, et Rauli pilt on ka erinevaltel aastatel maksnud erinevat hinda. Mõnel aastal pärituulega ehk mitu tuhat krooni või mõni tuhat eurot või isegi enam… ja siis korraga mitte midagi. Mnjah, eks see kunsti investeerimine üks looterii ole.
Aga ega peagi investeerima. Võib niisama pilte vahtida. Ja mõelda, mis hullus inimese sees on, et ta muudkui teeb ja teeb taolisi asju juurde. Mingi maania. Kas see teeb õnnelikuks?
Vean kihla, et nii ja naa. Kord piiritult õnnelikuks ja siis jälle õnnetuks.
Ja kui maale vahtida, võib juhtuda sama asi. Õnnetunne ja nukrus vahelduvad.
Aga ma annan Tõnule sõna:
„See töö, mis su selja taga on. Last ootav naine…“
Vaatan selja taha. Seal on jah üks akt. Tükk aega mu selja taga juba sügelenud.
Tõnu: „…kaheksandat kuud last ootav naine… Eva, kel on nüüd kolm last… See on neljas või viies töö, mis ma olen tast teinud…“
„Aktid?“
„Jah, pere on soovinud. Imetlusväärne naine. Õpilasest ja õpetajast on välja kasvanud… seda on väga rakse defineerida…“
(Eva oli gümnaasiumis Talve õpilane, keda Talve kaitses, et Evat koolist välja ei visataks.)
Talve: „….selline suhe… et naine oskab käituda. Seal on erootilisus, aga… ta on teise mehe naine. Samas pean ennast mehena värske hoidma. See on lõputu küsimus. Kas me tegeleme siin reetmisega või ma ei tea, millega me siin tegeleme… Et mitte kokku kukkuda, et mitte ära kukkuda Peeter… su naine on su laste ema, aga teinekord tahaksid sa teda kui naist!“
„Ohoh? Kogu aeg tahan.“
„No just täpselt.“
„Kuigi mu praegune naine ei ole mu laste ema!“
Talve naerab.
A jätkan: „Aga ma ei saa! Ja su pildid tuletavad seda mulle meelde.“
„Sa tahad…“
„Ei, ma ei taha, et sa mu naisest akti maalid…“
„A sinust endast?“
„Minust endast?“
„Nojah.“
„Uhh, ma võtan parem veel ühe õlle.“
Samal moel jätkame veel umbes tunni-pooleteise jooksul.
Eelmisel päeval oli meie kooli kokkutulek. 7. keska Tallinnas. Kokkutulekule mina ei läinud. Mul oli kirjandusõhtu, mida kannan siianhi hinges.
Tõnu aga käis kokkutulekul.
Vist on ta siiani selles tuules ja mina ammutan Tõnult energiat.
Nii et veider – me vahime Tõnu maale (a mis ma neist ikka nii palju vahin, olen neid aastate jooksul juba palju näinud), aga rohkem elame selles, et minevik – läbikäidud kool, abikaasad, naised, kes tulid koolist, kes hiljem, on meid ergastanud. Olgu see siis patt või õnn. Või mõlemat. Sellest mulle Tõnu maalid räägivadki.