Album XIV – “Näitus SIREENID 2”

Üksinduse ühendus. Tõnu Talve taevas ja põrgu

Isegi kõige eraklikum olend hakkab ühel hetkel igatsema oma vaakumist välja. Kas mõne teise isendi seltsi – olgu selleks siis inimene, loom või lill – või lihtsalt kuhugi sügavamale ja seekaudu kõrgemale. Kuhugi, kus piiranguteta paratamatus tundub pakkuvat tavaelus tabuks tunnistatud kergust, tõotades taevast isegi seal, kus valitseb puhas põrgu. Lugusid igatsusest ja valmisolekust astuda samm üksindusest ühele või teisele poole Tõnu Talve oma töödega jutustab.

Vaakum selle sõna värvidevabas mõttes pole Talve teema. Kunstnik näeb täis-, pool- ja veerandtoone seal, kus kujutatav ise nende olemasolu omaenda maailmamullikeses vaevalt adubki. Ta maalib ja kirjutab ühtviisi vägevaks nii isiksuse kui ka tema aura ja unistused. Talve töödes hallusest hullunud halli ei kohta. Vaid varjundeid – hukutavalt hulle. Ja helli. Ja hulluseni palju.

Paigutades kuitahes palju portreepilte Talve loomingust üksteise kõrvale, ei saa me neist kuidagi kokku homogeenset homosapiensmassi. Saame hoopis jõuliste ja isikupäraste, kuid kummastavalt üksildaste hingede ühendatud sisekosmose, mis on ühelt poolt kordades rikkalikum igapäevases inimsummas ette tulevast elamusest, teiselt poolt aga oluliselt lihtsakoelisem, kui mitme eri mõttetasandi kokkupuutepunktis eeldada võiks. Oma kirevusest hoolimata ei võistle taoline lähenemine karnevali mõõtu sisutühjade, üksildust peletada üritavate pealiskaudsete käsitlustega. Vastupidi – mida sügavamale musta auku tee viib, seda tundlikum, mitmekesisem ja mõtestatum on kunstniku luule- ja maalikeel.

Kes julgeb Talve töid tunnetada ja süveneda üksinduse valikutesse, jõuab kõige kiiremini kohale. Ja kes on kord kohale jõudnud, see ühendub kunsti kaudu kõigega, mis toimub temas eneses ja teistes tema ümber. Ühendub üleüldise üksindusega, mis kannab mõõtmatut ühendumise power’it ja sünnitab rõõmu teise isendi olemasolust, olgu selleks siis inimloom või igatsuslill või kasvõi iseenda uus, vastavastatud mina.

RT, suvi 2024