Afterparty flamingodega. Lillemaal kui pildiloo pikendus
Kunst on kahe looja koostöö. Ja lillemaal üks selle koostöö erilisemaid väljundeid. Juhul kui kunstnikul on, mida jumalikule loomingule lisada. Talvel seda on. Ja põrgulikult palju.
Figuurid Tõnu Talve loomingus on ütlemata kõnekad, kuid kõnelevad eelkõige üksindusest. Küllap seepärast tõusevad nad eriti võimsalt esile taustast, millel oma lugu justkui jutustada polekski. Ega esialgu olegi. Merine maastik, kõrkjad või jändrik puu, lillepõim või üksikud õielehed taamal on seatud andma vaid aimu karakterist. Tugevdades küll tundetooni, kuid jäädes ootama aega, mil pääsevad ka oma stooriga päriselt pildile. Lilled on seda kõige kauem ootama pidanud. Enam aga mitte.
Eeldatakse, et meheliku väekuse vastandina on naisolevus oma loomult õrn. Ja nii teda sageli ka kujutatakse. Endale iseloomulikke musti kontuure maalides pöörab Talve taolise hoiaku otsustavalt ümber, mis ühelt poolt aitab piiritletud kehal ennast nii emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil jõuliselt kehtestada, teiselt poolt aga tõstab selle haprust veelgi enam esile. Sellega annab kunstnik ühtlasi märku, et füüsisel on piirid – isegi siis, kui tegemist vaid pildiga – ja nende ületamisel viiks tee otsejoones massikultuuri maitselageduse meelismaile. Looja 2 ehk kunstnik paneb figuurile omalt poolt õigel hetkel punkti, jätab aga tööd lõpetades otsad ometi lahti – emotsioonidele ta piire ei sea. Ja siin tulebki mängu taust, mis peab andma vaatajale lõputult tõlgendusvõimalusi nagu kvaliteetne kunst kunagi.
Kunstniku enda emotsioon kestab samuti edasi. Inspiratsioon ei ole kuidagiviisi kontrollitav, raamitav ammugi mitte. Otse vastupidi – mida piiritum, seda loojalikult jumalikum. Ega Talve üritagi pilti raamitavaks teha, vaid maalib selle alati avaramaks. Ja juba küpse kunstnikuna astub ta raamist väljaspool ka järgmise sammu – hakkab uue pildi kaudu jutustama mõne eelmise taustalugu. Nimesid nimetamata. Läbi lillede.
Tõnu Talve lillemaal ei ole Looja loomingu üksühene mahakirjutamine maiste vahendite abil. See on karaktermaali maskuliinne ja groteskne afterparty privaatsuse paradiisis, kus sel hetkel viibib veel vaid Looja 2 üksi. See on inspiratsiooni loomulik jätk, järg varem jutustatud loole, mille tundetaust oli liig intensiivne, et mahtuda modelliga samasse formaati. Võiks öelda, et Talve puhul alles lilled lõpetavadki loo. Mõnel juhul modelli, mõnel juhul kunstniku enda oma.
Õis on üldjuhul õrn. Ja sarnaselt naisekujule teeb Talve temalegi tugeva kontuuri, andes ühtaegu nii tugevuse kui hapruse aktsendi. Õigemini ei hoia kunstnik end nüüd enam sugugi tagasi, vaid on teel lõpliku punkti asetamiseni. Millest kõige õnnestunumatel juhtudel saab pigem hüüumärk. Talve tõeline temperament lilledes avaldubki. Tema pärisparadiis joonistub välja õiesüdames, hundinuias, mitmekihilises buketis. Meiemaisest rukkilillest flamenkohõngulise flamingolilleni on kõik peole palutud, võrdselt aujärjele seatud. Modelliks ülendatud ja vääriliselt jäädvustatud. Läbi lillede leegi.
Kogu Tõnu Talve looming on väga terviklik. Tema töid kui puslet õigesti kõrvuti kokku pannes moodustaksid need visuaalselt niivõrd veenva maailma, et oleks võimatu kujutleda mõne puudumist. Lillemaalidele ainuõiget kohta leida oleks seejuures vist kõige lihtsam, sest kogu varasem looming juba sirutabki neile kaugelt tervituseks käe. Et jutustada ka vabastavaid taustalugusid, mis teel tõelise täiuslikkuse poole veel sugugi lõppevat ei näi.
RT 2025
————————————–
,,Täiskuu taha”.
Soovin, soovin
Naerda proovin
Kusagil ma loovin
Täiskuu valgusvihus
Sinu tundeid noolin
Vastutuult ja kinnihuult
Tumedad on hinge kujud
Kas on mul lootust
Lugeda Su varju, sõnatut
Hoomata Su kirelõhna
Läbihõlju mõõdutult
Soovin soovin
Kuulatada proovin
Kas Sa ikka hoolid
Silmi sulged mäletad
Omi õnnekarjeid
Hingamisi sosinaid
Täiskuu taha
Pimedusse
Kas ma ikka soovin
Tumedusse, igatsusse
Kui ma veelkord proovin
30.08.2025 T.T.
————————————–
SIREENID.
Valik teoseid 2015 – 2023 a.
—————————————-
Hoomatav aist.
Alateadvus, teadvus, vaist
Tunnete hoomatav aist
Looma ürgne jõud
Äratundmiste õud
Minevikud, tulevikud
Praegune aeg
Ängid, vihad, pettumused
Enda maksmapanekud
Enesepettused
Tumedad kehad
Aegumine ja roisk
Piiride proovimised
Valitsemisvajadused
Tagasi tegemised
Lihtsalt rumalad õelused
Õnnehetked
Armastuse otsingud
Kurbused, hurmused
Teadagi karjed
Magusvalusa hõisk
Üksinduse hirmud
Igatsused, viha
Mõeldamatud võtted
Salajane iha
T. Talve, talv 2022
SIREENID
Karid ja kivid.
Kivid ja karid
Ta teab, ta teab
Sa tead, et Ta teab
Kätega kõvasti
Kinni Sa hoiad
Rebenend tüüri
Kõiki tuuli Sa tead
Mäletad lõhnavaid huuli
Nuusutad, isegi nead
Vaid tuletorn vilgub ja kaob
Tuulde ta hüüab valguse vaod
Tule, kas kuuled, tule ja tao
Südames valu ei kao
Kas ikka pead
Merevahune, soolane vesi
Karid ja kivid, vahutav vesi
Ikkagi külmub, tasa ja tasakesi
Nooguta pead, liiguta ennast
Lase tal tunda betooni ja müüri
Flamingode laev kaldale tüüri
Jah, ma tean, et ta teab
Avamerel läheneb
Flamingode laev
On otsatu vahune vaev
On ääretu taevane kaev
On tagasihoitud rajune raev
Karid ja kivid
Kivid ja karid
T. Talve, 2016
———————————–
Pildi sisse minek. Puhta lehena
Nüüdses üleorganiseeritud, -reguleeritud, -informeeritud maailmas on osa rööprähklevat ühiskonda jõudnud mõistetava, kuid kultuuri degradeeriva alateadliku soovini saada osa kunstist, mis jõuaks teadvusse võimalikult lihtsal viisil ja pingutuseta. Ja kahjuks kohtamegi enda ümber järjest enam ka taolisele publikule pakutavat.
Talve valib alati märksa tõsisema tasandi, mis nõuab vaatajalt teatud eeltööd iseendaga. Nimelt on tulemuslikuks suhestumiseks tema loominguga vaja leida oma meeleorganites hõivamata nišš, mille kaudu kõnelda kujutatuga kogemus- ja eelarvamusvabalt. Sest igas pisimaski pildis sisaldub mitmeplaaniline suur lugu.
Talve põimib igasse töösse niivõrd intensiivse süžee, et see saadab esimesel kohtumisel vaatajaga välja signaali: puhastu või põgene! Ja paigale jääjal on vaid üks võimalus: alustada iga pildi puhul algusest, puhta lehena puhtalt lehelt. Stoori sügavus ehk see, kui suurt lehte vaatajal vaja läheb, ei sõltu värvide intensiivsusest, mis on aga samuti üks võtmetegur ja meisterlikult kasutatav võluvits kunstniku käes.
Minna saab, kuid puhta lehena pildi seest tulla enam mitte. Vähemalt Talve puhul. Kaotajaks jääda on seejuures aga samuti võimatu. Sest miski uus on sind puudutanud ja puhastanud su emotsioone.
RT 2025
Privaatsuse paradiis. Pildi puudutus
Puudutada puudutamatut näib olevat Tõnu Talve pika ja katkematult kõrgusse küündiva kunstnikutee juhtmotiive. Millele lisandub oskus panna omalt poolt punkt täpselt seal, kus kunst vaataja jaoks kõnelema hakkab ja publiku pilk pilti puudutama pääseb. Punkt olgu siinkohal siiski vaid sünonüüm töö valmimisele. Sisuliselt kannavad kõik tema jutustatud lood lõpus kolme punkti, küsimärki või isegi koma. Sest ainuski puudutus, liigahtus, liblika tiivalöök muudab saatust ja kogu stoorit. Seetõttu seisab kunstniku ees alati pea ületamatu ülesanne – kujutada kujutamatut.
Suur osa Talve loomingust kätkeb endas saatuste sügavikke ja on kui privaatsuse piinavate piiride murdmine, pilguheit põhjatusse peeglisse koos sinna ilmuva hapra hetke puudutamisega ehk pildile püüdmisega kauneimal kujul. Privaatsuse psühholoogiat võiks pidada Talve üheks peateemaks läbi aegade. Mitte ainult inimkehasid, vaid ka maastikke ja lilli maalides suudab ta samm-sammult, toon-toonilt jõuda nende olemuse olulisima sõnumini, olgu selleks siis ootuse ebakindlus, tasakaalu turvatunne, puhkemise ilutulv või hääbumise valukarje.
Ülesvõtteid oma töödest, igast eraldi, eelistab Talve teha neutraalsel ja naturaalsel taustal – mererannal, lumel, sillutisel, rohelises lehestus või valgel, segajateta seinal. Mis veelgi rõhutab tõsiasja, et iga pilt räägib isiklikku lugu ja seda vaadates tuleks kõrvale jätta kogu muu maailma müra. Kes kord sellesse privaatsuse paradiisi tee on leidnud, ei pääse ilma, et iga pilt puudutaks.
RT 2025
———————————–
Talve must valgus
Talve võlumaa on teadagi valge. Tõnu Talve maailm on meisterlikult must-värviline.
Talve toob valguse kätte vähenähtu ja tõmbab teki pealt tagatubadelt, kuid endale omaselt looritab ta kõik ilmselge erilaadse mustja uduga. Mis kummatigi sisaldab lugematul hulgal toone, alatoone ja tõlgendusvõimalusi ning laiendab mõtteruumi kaugele üle pildiraami piiri.
Talvele iseloomulik must joon on kui lõngake labürindis, mis juhatab elamuse otsingul vaataja taktitundeliselt peamise sõnumini. Kirjeldades sisu ennast aasta-aastalt aina kirkamalt, vajab kunstnik ometi selleks üha vähem värve. Järjest jõulisemaks muutuvad aga musta varjundid, mille aimamiseni ta vaataja viib. Viib valguseni, mis on alati olemas või vähemalt tugevalt tunnetatav. Ja mis meenutab, et mullast oleme me võetud, ent enne selleks saamist võime kogeda ka taevalikke tundeid.
Üllatuslikult ongi just must, mida tavaelus kiputakse käsitama tühjuse ja pimeduse võrdkujuna, Talve töödes see, mis tagab alati maa ja taeva üheaegse kohalolu kõikvõimalikes värvi- ja valgusnüanssides. Helguse ja meeleheite, status quo ja ennustamatute arengute pidev dünaamiline dialoog kutsub kinnitama pilku igasse etüüdikesse, laiematest lõuenditest rääkimata.
Nii kunstniku maskuliinse käekirjaga maalid kui harukordselt haprakoeline luule tuletavad meelde, et taim tõuseb juurest, inimene inimesest. Ja et kord kindlana tundunud pinnale ehitatu suudab kõigutamatult püsti püsida vaid tänu tugevale aluspõhjale. Talve looming räägib loomise lõputust väest ja inimese kustumatust võimest tõusta kõrgemale iseenda või ühiskonna seatud laelaudadest. Isegi, või lausa iseäranis siis, kui toetavad talad on ammu paigast nihutatud.
Mistahes elus või elutu objekt Talve pildil pole kunagi pöördumatult lootusetu, vaid kätkeb endas kannatliku kestmajäämise visa vaimu. Kaunitar öövalgel, kaks-ühes-pilt, on kunstniku senise loomingu küpsemaid teoseid. Kuu mõjub mündina, mille esikülg otsekui kannaks madonnat, kes on end ainsaks hetkeks alastanud, et valada siiruse valgust vaataja peale. Mündi revers särab ja elab aga veelgi enam, nagu soovides kinnitada, et labürint on läbitud ja ees seisab suure sisemise selguse ajastu.
Talve must valgus, black light, näitab teed nähtamatuni. Iga pilt on omaette rada, kordumatu retk ja unikaalne lugu, kus must-värvilise maailma varjud ei kustuta kunagi valgusekildu.
RT 2025
———————————–
Üksinduse ühendus. Tõnu Talve taevas ja põrgu
Isegi kõige eraklikum olend hakkab ühel hetkel igatsema oma vaakumist välja. Kas mõne teise isendi seltsi – olgu selleks siis inimene, loom või lill – või lihtsalt kuhugi sügavamale ja seekaudu kõrgemale. Kuhugi, kus piiranguteta paratamatus tundub pakkuvat tavaelus tabuks tunnistatud kergust, tõotades taevast isegi seal, kus valitseb puhas põrgu. Lugusid igatsusest ja valmisolekust astuda samm üksindusest ühele või teisele poole Tõnu Talve oma töödega jutustab.
Vaakum selle sõna värvidevabas mõttes pole Talve teema. Kunstnik näeb täis-, pool- ja veerandtoone seal, kus kujutatav ise nende olemasolu omaenda maailmamullikeses vaevalt adubki. Ta maalib ja kirjutab ühtviisi vägevaks nii isiksuse kui ka tema aura ja unistused. Talve töödes hallusest hullunud halli ei kohta. Vaid varjundeid – hukutavalt hulle. Ja helli. Ja hulluseni palju.
Paigutades kuitahes palju portreepilte Talve loomingust üksteise kõrvale, ei saa me neist kuidagi kokku homogeenset homosapiensmassi. Saame hoopis jõuliste ja isikupäraste, kuid kummastavalt üksildaste hingede ühendatud sisekosmose, mis on ühelt poolt kordades rikkalikum igapäevases inimsummas ette tulevast elamusest, teiselt poolt aga oluliselt lihtsakoelisem, kui mitme eri mõttetasandi kokkupuutepunktis eeldada võiks. Oma kirevusest hoolimata ei võistle taoline lähenemine karnevali mõõtu sisutühjade, üksildust peletada üritavate pealiskaudsete käsitlustega. Vastupidi – mida sügavamale musta auku tee viib, seda tundlikum, mitmekesisem ja mõtestatum on kunstniku luule- ja maalikeel.
Kes julgeb Talve töid tunnetada ja süveneda üksinduse valikutesse, jõuab kõige kiiremini kohale. Ja kes on kord kohale jõudnud, see ühendub kunsti kaudu kõigega, mis toimub temas eneses ja teistes tema ümber. Ühendub üleüldise üksindusega, mis kannab mõõtmatut ühendumise power’it ja sünnitab rõõmu teise isendi olemasolust, olgu selleks siis inimloom või igatsuslill või kasvõi iseenda uus, vastavastatud mina.
RT, suvi 2024
